Tagasitee: Derbent - Makhachkala

Nii hommik kell 8. Hommikusööki polnud hotellis tellitud ja läksin linna sobivat einelat otsima. Kohvikud ja söögiasutusi leidus, kuid kõik olid sel kellaajal veel kinni. Isegi kohalikus bussijaamas. Paneb imestama, et sel varasel tunnnil ja pühapäeval olid juba avatud pulmasalongid, notaribürood, telefonpoed ja igasugused san. tehnika ja ehitustarvete ärid. Arusaamatuks jäi, et kas nende järgi on pidevalt väga suur nõudlus või on nad avatud ööpäevaringselt.Torud võivad ju katki minna ka keset  ööd ja abielumõte võib ka pähe tulla vahetult enne muezzini hüüdu minaretist (esimene kutse palvele u 4:30 hommikul)
Päris tühja kõhuga ka ei tahtnud tagasiteed alustada ja seepärast venitasin kella 9ni. Siis oli õnne ja peale kehakinnitust bussijaama taksot valima. Pakkumisi oli igasuguseid ja mina ka änksi täis, et kauplema hakata. Kuna siiasõidu hind oli mul teada siis jäi 300 Rubla ülempiiriks. Oma nahhaalsusest alustasin 150ga mille kõik ära põlgasid. Ma pidavat olema südametu ja muu sellesarnane. Taksojuhtide algpakkumine oli 500 Rubla. Endamisi siis mõtlesin, et tõde peab olema nende vahel. Kugemal seisis veel üks takso, kus 2 reisijat juba sees. Neil muidugi startimisega kiire ja oli kolmandat ka vaja. Juht tuli kohe minu manu ja pakkus 400 Rubla. Minu jaoks oli see muidugi liig ja siis küsis juht kui palju. Auto millega pidanuks sõitma oli uus LADA ja seda võimalust ei tahtnud ma käest lasta. Lajatasin talle siis 250ga. Mis tal vaesekesel üle jäi. Palus sellest hinnast ainult vaikida, sest kaasreisijad maksid 500Rubla per nägu.  Kaup koos ja andsime kohe tuld.  Tuliuuel LADA Granatal pold häda midagi. Liikus teine ja päris nobedasti. Pidevalt oli 140 sees ja vahel ka rohkem. Möödasõite toimus igast küljest, kus teelaius lubas. Teekattemärgistusest siin lugu ei peeta. Loeb vaid tee laius ja ees liikuvad sõidukid. Samuti vastutulevad.

Kaasliiklejatele armu ei anta.  Vaja on  jõudu kiirust ja kavalust. Uhked Mersud, LandRoverid, Lexused said kõik oma osa. Neist kimati mööda nagu istuvatest kassidest. Ei halastatud isegi politseautole. Ka topelt möödasõidud polnud harvad. Paaril korral oli teel 4 autot kõrvuti. 2 vastusuunas ja 2 sõidusuunas. Nagu juht mulle seletas on head teed sõitmiseks. Head need teed muidugi olid. Aeglasemad masina juhid saavad sellest väga hästi aru ja ei hakka isegi kaasliiklejaga võistlema, ega neid takistama. Olgugi, et liiklus tundub esmapilgul uljas ja ohtlik, puudub siin vaen ja ärategemisesoov.  Aeglaem masin tõmbab niipalju teeserva kui võimalik ja laseb kiiremal minna. Politsepatrulle on teel näha kuid vähem kui naabervabariigis. Neid huvitavad ainult rekkad.
Umbes poolel teel juhtus hingemattev lugu. Meie ees sõitis üks Hunday ja tolle ees Gasell (GAZ) kastikas. See kast oli täis arbuuse ja meloneid. Veoki last polnud just kõige kindlamalt kinni ja ühes kohas andsid kasti kinnituselingid järele. Suure kiiruse juures hakkas koormast arbuuse ja meloneid välja pudenema. Seda otse tagasõitva auto ette. Nagu juht mulle hiljem seletas on sellised juhtumid siin tavapärased. Sel puhul tuleb vältida pidurdamist, mis on tavaliselt esimene reaktsioon. Libedal teel pidurdamiel on tagajärjrd fataalsed. Kiirust tuleb juurde anda ja üritada teha möödasõit. Seda siis vasakult või paremalt. Ohutum on vasakult, sest vastutulev auto tõmbab alati teeveerde kui keegi talle vastu tuleb. Kauem küpsenud viljadega on lugu täbaram. Nendel on koor paksem ja asfaldile kukkudes mitte kõik nad ei purune. Osad kipuvad otse autorataste alla veerema. Sel juhul päästavad kogemused ja reageerimiskiirus.
Võrreldes Tshetseenia ametivendadega on Dagestani juhid uljamad, kuid disiplineeritumad. Ülekäiguraja juues pole vaja ootama jääda. Kohe lubatakse sind üle. Eelevalt antakse veel tuledega märku, et sind on märgatud. Sellel on oma mõte - kui suudad kiirelt üle saada, siis ei pea juht pidurdama. Tshetsheenias sellist kultuuri pole. Nad annavad isegi signaali, kui kauaks koperdama jääd. Nende omapära seisneb selles, et kui ületad teed selles mitte ettenähtud kohas, siis pidurdatakse või viibatakse ja lase aga minna.

Makhatskalasse tagasi jõudes vaatsin kõigepealt mälestusmärki Vene õpetajale. Hiiglasliku kompleksi alla oli rajatud kunstisaal. See oli tasuta ja näidati seal tuntud kohaliku keevitajast maalikunstniku naivistlikke töid. Mõned tööd olid väga harivad. Sain teada, et Makhatskala endine nimi oli Petrovsk - Port. (port - sadam, petrovsk tuleb Peeter I järgi) Praegune nimi aga kunagise kohaliku revolutsionääri Mahacha Dahadajeva järgi. Mahach= eesnimi ja kala on kindlus.

Bussisõit Dagestani pealinnas maksab 10 Rubla (0.12 €) Marshrutka 22 Rub.  Buss pole siin väga popp, sest see on aeglane. Marshrutkad on küll kiiremad, kuid nende puuduseks on see, et püstiseistes ei näe aknast välja. Võõras kohas on väga raske pimesi teada, kus vaja maha minna. Kui suur buss peatusse jõuab teeb juht algul lahti esiukse. Sealtkaudu väjumisel toimub maksmine sularahas. Kui kõik on väljunud avab juht teised uksed sisenemiseks. Kui eestuksest väljumisel tekib raskusi (suured pambud, liikumisvaegus, rahvarohkus) siis väjutakse tagumistest ja maksmine toimub esiukse juures väljastpoolt. Sellise meetodi puhul on mul liitarvamus: inimesed on ausad ja juhid on tähelepanelikud.

Üks tähelepaanek on veel. Mingites Venemaa piirkondades antake raha bussijuhile teiste reisijate kaudi käest kätte. Tagasiantava raha puhul liigub see samamoodi. Tshetsheenia ja Dagestan olid esimesed, kus selline praktika kaasutusel pole. Moldovas samuti mitte. Krasnodaris oli. Seniste tähelepanekute najal on väga raske piiri tõmmata.  Võib-olla polegi tegemist geograafilise eripäraga.  

Makhackalast veini ostes oli kogu protseduur rohkem, kui koomiline. Dagestanis  on alkopoode rohkem kui Tshetsheenias, kuid meie mõistes ikkagi vähe. Ühe sellise leidisin juhatuse peale suures kaubakeskuses üles. Osakond oli väike. Alkoholi eest sai maksta ainult ühes kassas.  Irooniaga arutlesin, et teised kassapidajad polnud nõus seda needust oma kätega puutuma. Sellel teenindajal olid ka kindad käes  Jo sai ta selle eest palgalisa.

Õhtul oli soov vaadata liivadüüni, mis on linnast 10 km kaugusel. See on on siinkandis ük peamisi vaatamisväärsusi Lasin hotellist takso kutsuda, kuid taksojuht ei saanud päris hästi aru kuhu sõita tahan. Pärast tuli välja, et ta ei teadnud sellest kohast midagi. Hotellist seletati, et neil siin üks välismaalane ja tahab sõita Barhan Sarõkumi.(koht kus see düün asub) Taksojuht vaeseke arvas, et see mingi restoran on ja kui kuulis, et klient välismaalane on hakkas ta vastu puiklema. Hotellitädi rahustas ta maha, et klient väga hästi vene keelt räägib. Seepeale oli kaup koos.
Tegemist on siis kõrge liivaluitega, kus on esindatud kogu kõrbe fauna ja floora. Alates ussidest kuni mürgiste skorpionideni. Kõigele lisaaks pidi düün ka liikuma. Kuskohast ta tuli ei tea keegi. Samuti pole teada kuhu tahab minna. Looduse kaitsmise nimel on sinna tehtud laudtee, mis üles luitele viib. Selle eest tuleb maksta 50 Rub.
Minu saabudes paluti näidata, milline fotokas kaasas on. See vennike, kes kogu asja majandas, polnud just kõige kainem. Seletas ta mulle, et kui tahan oma kaamerag pilti teha, tuleb 1000 Rubla juurde maksta. See oli mulle liig. Meie mõistes pole summa suur, kuid arvestades kohalikku hinnataset siis iikka vägagi. Oli siis kaks valikut, kas maksan ja lähen või jätan fotoka autosse. Moblaga pildistamisel selliseid reegleid polnud. Mina ei näind selles loogikat ja küsisin otse, kas siin majapidamises kedagi kainemat ka on :) Sellepeale onuke solvus väga  ja ei tahtnud minuga enam tegemist teha. Pileti küll müüs, nime ka küsis ja 2 allkirja tuli zurnaali kirjutada. Mõne aja pärast tuli mingi tädike uurima, mis lärm see käib. Temalt sain ma adekvaatsema seletuse. Lugu siis järgmine, et kui tahad mööda liivadüüne üles ronida (loodusele kahju teha) siis tuleb sul selle eest 1000 maksta Kui aga ainult mööda laudteed siis 50. Fotoka olemasolu ei mängi siin mingit rolli . Eks ma siis valisingi selle odavama.