Hommikul oli olukord linnas ärev. Öösel toimus siin Makhchkalas rida vahejuhtumeid ja oli kuulda plahvatusi. Relvastatud sõjaväelased ja politseinikud kontrollisid igat liikuvat objekti. Uuriti dokumente, pandi kirja ja küsiti sõidu eesmärgi
kohta. Nähes minus mitte midagi vaenulikku lasti alati minema. Tervitused ja
üllatanud olek olid selles pingelises olukorras täiesti olemas. Tagasi Groznõisse sõitsin marshutkaga. See väljus plaanipäraselt kella järgi.
Pärastlõunaks olin Groznõis tagasi. Hotelli jõudes oli esmalt vaja uurida, kas minu (välismaalase) siinviibimine on migratsiooniametis registreeritud. Vene seaduste järgi tuleb riigis viibiv välismaalane alati registreerida. Sellega peab tegelema alati vastuvõtja. Siin hotellis ei teadnud keegi sellest loomuliklt midagi, samuti oli minu siinviibimine veel registreerimata. Enne äraminekut Dagestani tegin neile puust ja punaseks selgeks mismoodi see protseduur käib. Andsin isegi tühjad blanketid, et nad need ise vormikohaselt täidaks. Tagasijõudes oli aga kõik - kõik tegemata !!!!! Ma sain neist aru, et välismaalastega tegemist pole olnud ja puuduvad kogemused. Kallikesed uurige ja küsige teistelt!!! pealegi seletasin ma ise ka neile.
Järgmisel hommikul läksin ise migratsiooniaetisse. Oi kus oli seal rahvast koos. Amet ise asus mingis poollagunenud hoones. Aeti seal riigiasju ja lahendati muid kodanike muresid. Esimeses toas oli koos igasugu värvi karvaseid ja sulelisi. Musti ja valgeid. Kes tahtis uut passi, kes sissekirjutust, mõni isegi kodakondsust. Jutule pääsemiseks toimis asi järgmiselt. Laual oli A4 paberileht järjekorranumbritega. Iga uus tulija kirjutas sinna oma nime. Jutule võeti inimesi viiekaupa, mis tähendas, et eelnevalt tuli viisiku hulgast valida ninamees ja usaldada oma dokumendid tema kätte. Minu number oli 74 ja seega kuulusin viisikusse 71-75 Kui viisiku passid oli luugist sisse antud, siis tõmmati lehe pealt nimed maha.
Üks eriti agar tegelane kogu sellest kambast hakkas ka minu vastu huvi tundma. Kuna erinesin sellest kooslusest vägagi. Ta hullike arvas ka, et tahan kodakondsust saada. Küsis veel kas olen Islami juba omaks võtnud :) Rääkides siis oma tegelikust soovist võttis ta mu passi ja puges rahvasummast läbi luugi juurde. Hiljem selgus, et minu koht pole siin ja mingu ma paar ust edasi. Välismaalaste arvelevõtt toimub seal ja sabas oli õnneks vähem inimesi.
Tädi laua taga imestas, et miks mina kohale tulin. Seletasin talle, siis oma loo ära ja üllatus üllatus helistas ta jkohemaid minu hotelli .Seletas laialt ja põhjalikult, mida tegema peavad. Mul aga paluti mitte muretseda ja lasti minna. Õhtul jõudsin hotelli tagasi ja ikka ei midagi. Olukord täpselt sama nagu vesi 23-ndat päeva pesukausis. Kõige selle õuduse finaaliks lakkas õhtul töötamast internet.
Hommik on õhtust targem.
Järgmisel hommikul läksin uuesti adminni jutule. Seletasin veelkord ja sain ka lubaduse, et kõik saab korda. Paberit mille ümber jant käis võib vaja minna piiril. Loomulikult, kui piirivalvur seda näha tahab. Siiamaani pole minult seda nõutud, kuid kunagi ei tea millal võib olla see esimene kord. Kui midagi pole ette näidata võid sattuda musta nimekirja või tühistatakse sinu viis sootuks. Must masendus võttis maad ja ma ei osanud enam midagi ette võtta. Karjumine ja lärmamine oleks ehk aidanud aga võinuks ka vastupidist efekti anda. Pealegi pole see minu natuurile omane. Ratsionaalse mõtlemise peast välja heites otsustasin viimaseks ööks kolida teise hotelli. Ega ma oma esimese hotelli omadele seda muidugi öelnud. Vaatasin bookingust endale sobiva välja ja läksin enne broneerinmist kohale. Vaja ikka üle vaadata. Suund oli teada ja tänavaasukoht ka. Jällegi hakkas see uute ja vanade nimedede virr-varr peale. Oma õiges suunas pidin ju kindel olema ja seepärast küsisin üle. Keegi loomulikult midagi ei teadnud.
Järgmisel hommikul läksin uuesti adminni jutule. Seletasin veelkord ja sain ka lubaduse, et kõik saab korda. Paberit mille ümber jant käis võib vaja minna piiril. Loomulikult, kui piirivalvur seda näha tahab. Siiamaani pole minult seda nõutud, kuid kunagi ei tea millal võib olla see esimene kord. Kui midagi pole ette näidata võid sattuda musta nimekirja või tühistatakse sinu viis sootuks. Must masendus võttis maad ja ma ei osanud enam midagi ette võtta. Karjumine ja lärmamine oleks ehk aidanud aga võinuks ka vastupidist efekti anda. Pealegi pole see minu natuurile omane. Ratsionaalse mõtlemise peast välja heites otsustasin viimaseks ööks kolida teise hotelli. Ega ma oma esimese hotelli omadele seda muidugi öelnud. Vaatasin bookingust endale sobiva välja ja läksin enne broneerinmist kohale. Vaja ikka üle vaadata. Suund oli teada ja tänavaasukoht ka. Jällegi hakkas see uute ja vanade nimedede virr-varr peale. Oma õiges suunas pidin ju kindel olema ja seepärast küsisin üle. Keegi loomulikult midagi ei teadnud.
Peatusin lõpuks ühe autoeminditöökoja ees ja küsisin otsitava tänava kohta. Keegi põld kuulnudki. Ma olin väga kindel et asun peaaegu õiges kohas. Küsisin ka et kas siin maja mõni hotell on. Samuti tuli eitav vastus. Üks jama ajab teist taga mõtlesin ma. Kui miski hakkab essuks keerama siis läheb ikka lõpuni välja. Siis aga nägi üks autoparadaja minu küsitud hotelli nime sama maja uksel. No ei saa võimalik ollaa !!!! Mul tuleb meelde 10 a. tagune lugu kui Beirutis kino taga otsisime. Seisime täpselt kino ees ja küsisime möödujalt, et kuhu poole see meelelahutusasutus jääb.
Hotelli näol on tegemist väikese pere-ettevõtega. Hästi puhas,
kodune ja mis kõige tähtsam toredad inimesed.
Rääkisin siis omanikule oma loo ära. Samuti olin kindel ka oma soovis siia jääda. Lõime käed ja tehing oligi tehtud. Hinnaalandust sain ka kõigele lisaks. Sel ajal kui ma mõned oma asjad tuppa olin viinud ja välja tulnud oli perenaisel juba migratsiooniameti teatis valmis !!!! Seesama paber mida minu esimeses hotellis juba nädal aega treitakse.
Jutuajamise käigus, tuli välja, et ega nad alguses ka teadnud, mis paberit välismaalaste registreerimiseks nõutakse. Ettevõtlikkust ja huvi oli asja vastu niipalju, et hakkasid ise netis uurima, kuidas asjad käima peavad. Nii need teadmised tulevad ja sealt edasi ka kogemused.
Õhtul polnud paberit minu esimeses hotellis ikka veel valmis. Sellepeale võtsin kõik oma asjad ja teatasin, et homme tulen politseiga kohale.
Rääkisin siis omanikule oma loo ära. Samuti olin kindel ka oma soovis siia jääda. Lõime käed ja tehing oligi tehtud. Hinnaalandust sain ka kõigele lisaks. Sel ajal kui ma mõned oma asjad tuppa olin viinud ja välja tulnud oli perenaisel juba migratsiooniameti teatis valmis !!!! Seesama paber mida minu esimeses hotellis juba nädal aega treitakse.
Jutuajamise käigus, tuli välja, et ega nad alguses ka teadnud, mis paberit välismaalaste registreerimiseks nõutakse. Ettevõtlikkust ja huvi oli asja vastu niipalju, et hakkasid ise netis uurima, kuidas asjad käima peavad. Nii need teadmised tulevad ja sealt edasi ka kogemused.
Õhtul polnud paberit minu esimeses hotellis ikka veel valmis. Sellepeale võtsin kõik oma asjad ja teatasin, et homme tulen politseiga kohale.
Järgmise päeva hommikuks olin nagu 5 kopikat kohal.
Võtsin kaasa ka selle paberi, mille oma viimaset ööbimiskohast sain.
Kohe helistati kõige kõrgemale pealikule ja u 10 min pärast tuligi ta oma uhke Mersuga kohale. Palus autosse istuda ja sõit läks lahti. Küsisin temalt, et kuhu minek. Tema vastu – migratsiooniametisse. Kamaaan !!!! hüüdsin ma talle. Alles eile käisin seal. Seal pole meil midagi teha. Tuli välja, et administraatorilt polnud temale minu soovidest mingit signaali tulnud. Seletasin talle ka mis ja kuidas. Andsin tühja blanketija palusin selle ära täita. See vahtis paberit nagu hiinakeelset trükist ja küsis mis ta sinna kirjutama peab. Lõpuks sain talle pika seletamise peale selgeks tehtud et minu andmeid ja pitsatit on vaja. Näidiseks andsin oma viimase ööbimiskoha paberi ette. See oli kõike muud, kui normaalne. Ühtainust paberit täitis mees pea 20 min, kui viimanee hotell selle mõne minutiga valmis sai. Hull värk. Kui adminnid veel midagi nokkisid, siis see mehike oli täiesti sooda. See mida kogesin oli segu väga paljudest puudustest ja lohakusest. Võib-olla ei lähe seda paberit piiril vaja aga ükskord tuleb see endale selgeks teha. Eks ma neid karistan omal moel.
Kohe helistati kõige kõrgemale pealikule ja u 10 min pärast tuligi ta oma uhke Mersuga kohale. Palus autosse istuda ja sõit läks lahti. Küsisin temalt, et kuhu minek. Tema vastu – migratsiooniametisse. Kamaaan !!!! hüüdsin ma talle. Alles eile käisin seal. Seal pole meil midagi teha. Tuli välja, et administraatorilt polnud temale minu soovidest mingit signaali tulnud. Seletasin talle ka mis ja kuidas. Andsin tühja blanketija palusin selle ära täita. See vahtis paberit nagu hiinakeelset trükist ja küsis mis ta sinna kirjutama peab. Lõpuks sain talle pika seletamise peale selgeks tehtud et minu andmeid ja pitsatit on vaja. Näidiseks andsin oma viimase ööbimiskoha paberi ette. See oli kõike muud, kui normaalne. Ühtainust paberit täitis mees pea 20 min, kui viimanee hotell selle mõne minutiga valmis sai. Hull värk. Kui adminnid veel midagi nokkisid, siis see mehike oli täiesti sooda. See mida kogesin oli segu väga paljudest puudustest ja lohakusest. Võib-olla ei lähe seda paberit piiril vaja aga ükskord tuleb see endale selgeks teha. Eks ma neid karistan omal moel.
Groznõis endas käib hirmus laupäevak. Seda juba pikemat aega. Saabuv 5 Oktoober on ukse ees. Tähistatakse siis - riigipea Kadõrovi sünnipäeva, linnapäeva ja toimub ka Pruutide päev. Viimase raames toimub massiline abiellumine. Selleks päevaks on ennast kirja pannud 200 paari. Sünnipäeva auks katab riik kõikide pulmaliste väljaminekud ja teeb hulgaliselt kalleid kingitusi. Kellele maja, korter, auto või 2. Kõik oleneb positsoonist ja lojaalsusest.
Linna peaväljak on tööde ajaks range kontrolli all. Haljastustöid jälgivad turvamehed, et keegi peenardesse lõhkekehi ja relvi ei peidaks. Tööde lõpus kontrollitakse ala metalliotsijaga läbi. Samuti ka neid, kes objektile tulevad ja sealt lähevad. Taamal tolmutavad kojanaised oma hirmlaiade luudadega.Tolmu on niipalju, et matab hinge. Nemad on oma näo nii sisse mähkinud, et paistavad ainult silmad. Seda mitte usulistel vaid tervislikel kaalutlustel .
Nagu üks kohalik tabavalt meenutas oli aastaid tagasi pealinn nagu perekonnaalbum. Kõikjal aedadel, seintel reklaamidel olid vaheldumisi Kadõrov vanema ja Kadõronv noorema portreed. Samuti on kultus nende nimedega. Riigi president on presidendiks kõikvõimalikel fondidel, liikumistel ja klubidel.
Sain natukene väätuslikku infot ka
selle Lenta aia kohta. Läksin minagi vaatama, mis seal
hommikul toimub. See on ainuke pood terves vabariigis, kus hommikul kella
8st kuni 10ni alkoholi müüakse. Iga päev 2 tundi. Alkoholi on õigus osta neil, kes
pole moslemid. Kohapeal kontrollib seda sõjavägi ja politsei. Taksojuhtidel on
rangelt keelatud tuua kohale kliente kaugemalt. Samuti igal kohalikul, kes autot omab.. Kõik, kes alkorallist osa võtavad fikseeritakse. Seda siis kirjalikult või
videosalvestistena. Kui ma sel hommikul Lentasse läksin, siis oli seal rahvast
massidena koos. Käis tõeline laulupidu ja spordivõistlus käsikäes. Ruum mis alkoholi müügiks oli eraldatud, paistis silma küllaltki kesise valikuga ja seest suht hämar.
Üldiselt oli väga raske aru saada kirjadest pudelitel. Staazikas kärakapanija
tunneb oma lemmiku muidugi pimesilmi ära. Vahtisin neid veine ja siis tuli üks
kohalik palvega, et kas ma võiksin talle midagi oma maitse järgi soovitada. Välimus reetis mind
jälle. Ma siis vastu, et mille kõrvale, et kas kuiv või magus, punane või
valge.
Vastus oli ainult üks - Peaasi, et oleks hea. Nojah mõtlesin ma. Hea siis hea. Teadliku veinijoojana tundsin minagi seal mõned head margid ära. Soovitasingi siis talle üht Abhaasia päritolu veini. Punane ja kuiv ja väga pro. Minu arvates muidugi. Hind oli ka krõbe 500 Rub per pudel. Kirtsus olekuga võeti mu soovitus vastu ja läind ta oligi. Mõne hetke pärast oli mees tagasi. Kratsis kukalt ja andis juba raskema ülesande. Kas sellesma 500 eest saaks näiteks juba 2 pudelit võiveel parem 3 head veini. Leidsin talle, siis 3 pdl odavat lauaveini ja mees oli veel õnnelikum kui enne. Pärast seda tuli veel teine ja kolmas ja neljaski veininautleja, kes asjatudja soovi ja arvamust teada tahtsid. Naljaga pooleks meenus mul rubriik mingist meie ajalehest - keegi veinispetsialist Peäske soovitab..... Neid veine mida ta meie kaubamajas soovitab on nagu on....... Maitse asi.
Vastus oli ainult üks - Peaasi, et oleks hea. Nojah mõtlesin ma. Hea siis hea. Teadliku veinijoojana tundsin minagi seal mõned head margid ära. Soovitasingi siis talle üht Abhaasia päritolu veini. Punane ja kuiv ja väga pro. Minu arvates muidugi. Hind oli ka krõbe 500 Rub per pudel. Kirtsus olekuga võeti mu soovitus vastu ja läind ta oligi. Mõne hetke pärast oli mees tagasi. Kratsis kukalt ja andis juba raskema ülesande. Kas sellesma 500 eest saaks näiteks juba 2 pudelit võiveel parem 3 head veini. Leidsin talle, siis 3 pdl odavat lauaveini ja mees oli veel õnnelikum kui enne. Pärast seda tuli veel teine ja kolmas ja neljaski veininautleja, kes asjatudja soovi ja arvamust teada tahtsid. Naljaga pooleks meenus mul rubriik mingist meie ajalehest - keegi veinispetsialist Peäske soovitab..... Neid veine mida ta meie kaubamajas soovitab on nagu on....... Maitse asi.
Nädalalõppudel pidi olukord veel rahvarohkem olema, teadis mulle üks teenindaja rääkida. Kui kell hakkas lähenema 10-le algas nn rahvaspordi osa. Rullusid lahti alkohooliku kõige haruldasemad ja üleloomulikumad oskused ja võimed: pikamaa sprint , kõrgushüpe. takistusjooks, ja üle aedade ronimine. Seda vaatepilti nähes sai selgeks ka lugu aia ja selle auguga. Aiaaugust ronivad sisse kliendid, kes saabuvad kaugemalt. Esimesed jõuavad enne keskööd ja veedavad öö haljasalal. Jõukamatel on isegi telgid ühes võetud. Poliseiniku roll selles mängus on valvata, et sealt keegi alkoholiga välja ei tule. Päevasel ajal aitab ta lihtrahvast (turiste) ja kui on aega - hoiab liiklusel silma peal. Miinid mille eest politseinik mind hoiatas tekivad sinna ainevahetuse ja seedimise tulemusena.
Nalja eemaltvaatajatele ja pisaraid ning kannatusi kohalikele on siin küllaga. Seepärast paljud siit vabariigist ka pagevad……
Tagasilennul oli kõva kolmandik reisijatest
alaealised lapsed (sh sülelapsed) .
Registreerimine lennule oli ka kõike muud kui naljakas, Tavareisija seisab oma sabas ja siis hakkab korraga saabuma emasid ja isasid oma tittede ja väikeste võsudega. Põhijärjekorrast paremale poole tekib teine järjekord. Sama lugu ka vasemale poole. Ronivad nad järjekorras ette, sest neil on see õigus. Seisan oma sabas selle tohutu titelärmi keskel ja imestan….. Mitte selle üle, mis siin toimub vaid selle üle , et suudan ka sellises olukorras rahulikuks jääda. Üksvahe oli lastega reisijate parraleelsabad pikemad, kui tavareisijate oma. Ühel hetkel jookseb arvuti kokku, kõik muutuvad kärsituks, vastata on vaja paljudele-paljudele küsimustele. Kellegil on pagasit lubatust rohkem. Endale ju seda ahastust ei jäta. Õhk on elektrit täis aga paugutamiseks õnneks ei lähe. Kõrvalkassa teenendab Moskva lennule minejaid.
Registreerimine lennule oli ka kõike muud kui naljakas, Tavareisija seisab oma sabas ja siis hakkab korraga saabuma emasid ja isasid oma tittede ja väikeste võsudega. Põhijärjekorrast paremale poole tekib teine järjekord. Sama lugu ka vasemale poole. Ronivad nad järjekorras ette, sest neil on see õigus. Seisan oma sabas selle tohutu titelärmi keskel ja imestan….. Mitte selle üle, mis siin toimub vaid selle üle , et suudan ka sellises olukorras rahulikuks jääda. Üksvahe oli lastega reisijate parraleelsabad pikemad, kui tavareisijate oma. Ühel hetkel jookseb arvuti kokku, kõik muutuvad kärsituks, vastata on vaja paljudele-paljudele küsimustele. Kellegil on pagasit lubatust rohkem. Endale ju seda ahastust ei jäta. Õhk on elektrit täis aga paugutamiseks õnneks ei lähe. Kõrvalkassa teenendab Moskva lennule minejaid.
Peale turvakontrolli on väikene toake lennuleminejate päralt. 10min vahega väljub siit 2 lendu üks Moskvasse teine Piiterisse. Lennule registreerib jällegi üksainuke tädi. Tal vaesekesel on kasutada üks arvuti. Selle kahe lennu reisijad tulevad vaheldumisi. Mõlemat programmi aga korraga lahti hoida ei saa. Arvuti võimsus ei luba seda. Kui Moskva lennule reisija on kirjas ja tuleb Piiteri oma, siis tuleb Moskva programm kinni panna ja käivitada Piiteri oma. Absurdi kodumaa mõtlen ma endamisi. Muretseda pole vaja, keegi ei jää maha - rahustab tädike. Klounaad kestab seni kuni kõik on pardale saanud. Lennud väljuvad 25 min hilinemisega. Tubli töö !!!
Niimoodi siis seal mail.......
Imre September/2018
No comments:
Post a Comment