Dagestan - toredus ise :)

Mul oli kavas osa võtta ka ülemaailmsest koristuspäevast, mis toimub 15/09/2018. Plaanisin olla sel päeval Dagestani pealinnas Makhachkalas. Kahjuks selleni ei jõudnud. Väljakuulutatud kohas (avalikus rannas)  talgulisi kokkulepitud ajal lihtsalt polnud. Hotellis sain hiljem teada, et põhiraskus oli suunatud Akgeli järve ümbrusesse. Järv asub küll linnas, kuid minek sinna ja talgutest osavõtt oleks mu edasiste plaanide realiseerimise ohtu seadnud. Sellesama järve kaldale on püstitatud mälestusmärk Vene õpetajale. Ühtlasi on ka kogu kompleks pühendatud vene intelligentsile. Jo nad seda koristama läksid.

Kolmanda päeva hommikul istusin Groznõis marshutka peale (marshrutka= u 16 kohaline väikebuss) ja sõit läks lahti naabervabariigi Dagestani pealinna Makhachkala poole. Sõiduks kulus sama aeg nagu bussiga Tartust Tallinna. Marsutkad graafiku järgi ei välju. Seda nii linnasõitudel, kui ka linnade vahelistel sõitudel. Oodata tuleb seni kuni 90% kohtadest on täis ja siis antakse tuld. Minul tuli väljasõitu oodata pea poolteist tundi. Kui reisiplaan on intensiivne, siis on selline ajakadu valusavõitu. Alternatiivne variant on liinibuss, mis väjub paar korda päevas ja sõiduaega on tal ka 2x enam, kui marshutkal. Pealegi väljuvad bussid päeva keskel, mis tähendab, et see päev on raisus. Kui huvipakkuvaid objekte on mitu, siis järelejäänud tunnikestega neid ette võtta ei jõua. Õhtul kell 6 on siin juba pime. Oma edaspidisteks sõitudeks kasutasin aga taksosid.

Taksode kasuks rääkis väga palju. Kaassõitjaid on max 3 ja seega on ooteaeg lühem. Samuti sõidule kuluv aeg. Bussist või marshrutkast on taksosõit küll kallim, kuid meie mõistes ikkagi paduodav. Sõiduautod kimavad siin kõik gaasiga ja see sõidumaksumuse taskukohaseks teebki. Etteruttavalt niipalju, et oma reisi ajal sõitsin taksoga kokku u 520 km ja maksin selle eest u 30€. Kodus kasutan ma taksot üliharva. Ise ütlen naljatades, et sõidan võõrsil taksoisu täis ja kodus enam ei taha.

Ma läksin Dagestani teatud eelarvamuse ja ettevaatlikkusega. Igasugu koledaid uudiseid on kuulda inimröövide, plahvatuste ja muu seesuguse kohta. Kirjalike allikate järgi elab Dagestanis üle 38 erineva rahvuse. Pealinnas veel rohkemgi. Koguni 60 ringis !!!! Tõeline paabel. Dagestan on erinevate rahvuste hulga poolest maailmas esimene. Kuigi jah ta pole iseseisev riik. Samuti pidavat siinmail mägedes elama maailma vanim inimene. Jällegi pelgalt uskumise lugu.

Inimesed Makhachkalas ja Dagestanis üldse on oluliselt sõbralikumad ja kontaktialtimad, kui nende naabervabariigis. Kõik pöördumised saavad tähelepanu, uudishimu ja lahke abi. Juhatuse küsimisel tuleb valvas siingi olla, mis tähendab, et esimest teejuhatust ei maksa kunagi täie kullana võtta. Alati peab järgnema teine küsimine teiselt inimeselt. Kui see erineb esimesest, siis veel kolmas ja kindluse mõttes ka neljas. Pöördumine vanema põlvkonna esindaja poole on tavaliselt kindel valik. Ka siin on tänavanimedega suur segadus. Nimetused on küll ammu uuendatud, kuid inimesed elavad ikka vanas. Seepärast tuleb enne sõitu selgeks teha, kuidas tänavat varem nimetati. Reisi käigus avastasin enda jaoks nipi, mis sellist olukorda kõvasti kergendab. Tuleb teda tähtsamat objekti, mis sellel tänaval asub. Muidugi polnud mõningate eranditega ka sellest kasu. Näiteks Draamateatrist või Alijevi monumendist polnud keegi kuulnud aga ostukeskust või mõnd kohvikut teati küll. Esimesel päeval ma Makhackalas midagi suurt ette ei võtnud. Kui olin hotelli sisse seadnud, sõitsin edasi Kaspiiskisse.

Kaspiisk jääb Makhachkalast u 10km kaugusele. Kuna linn asub Kaspia mere ääres, siis sobiks ta väga hästi ka kuurortlinnaks. Rand ja infrastruktuur on olemas. Paraku asub siin sõjaväetehas, mis kogu ilu ära rikub. Seal sõjaväetehase territooriumil asub maailma ainus ja kõige suurem Ekranoplan nimega “Lun” (ingl. Caspian monster). Tegemist transpordivahendiga, mille venelased külma sõja ajal ameekriklaste õuduseks välja mõtlesid. Väljanägemiselt lennuk, mille alaosa meenutab veesõidukit. See sõidab  vee kohal ja tippkiiruseks arendab 500-600 km/h. Suudab ta liigutada sadu tonne transpordi- ja militaartehnikat. Praegusel hetkel see sõidukõlbmatu. Liidu lagunemise ajal kogu arendamiseprojekt külmutati ja käivad jutud, et nüüd on uus hoog sisse antud. Päris lähedale ma ekranoplanile ei julenud minna. Sõjaväetehast valvatakse ju erilise innuga. Kui välismaalane kaameraga seal ligiduses hiilib, siis võib kinnipidamine olla garanteeritud. Google mapsis on Ekranoplan väga hästi nähtav. Koordinaadid: 42.881726, 47.656905. Juutuubis võib näha ka videoklippe.

2-3 km kaugusel rannast otse meres asub 9 korruselise maja kõrgune 1939 a ehitatud sellesama sõjaväetehase salajane hoone. Nüüdseks on objekt maha jäetud. Huvilistel tuleb sinna saamiseks ära rääkida rannal olev paadimees. Kui hind kokku lepitud, siis muid takistusi pole. Objektile saamine nõuab häid ronimisoskusi ja vitaalsust. Seda objekti google maps ei näita

Teine turistikas on siin kohalik Eiffeli torn, mis suure käraga paar aastat tagasi üles ehitati. Kõrgust tal u 5 korruselise maja jagu. Asub torn kohaliku ehitus- ja arendusfirma territooriumil. Küllap on objekt ehitatud firma reklaami eesmärgil. Jalgpallihuvilisena oli mul vaja kindlasti minna kohaliku klubi “Anzi” arenat kaema. Staadioni ees oleval marmorplaatidega kaetud väljakul on tähtede allee. Tähed, kes on seotud selle meeskonnaga. Tuttavaid nimesid oli päris palju – Prantsusmaalt, Brasiiliast, Hollandist…….

Arena ees oleval platsil valvas luukere kolbaga terminator ja metallist kokku keevitatud pulli sarnane elukas.

Kõige võimsamaks ja ahhetamapanevamaks osutus maailma suurim Lamborgini. Ma ei tea, mis põhjusel see tehtud on aga suur oli ta tõesti. Pildil olev valge auto on päris. Lamborgini  ise asub suvalises tasulises parklas autopesula kõrval. Vaatasin just google mapsist, et see on väga hästi näha. Koorinaadid: 42.907695, 47.615794

Tõeliseks peavaluks siin ja üldse regioonis on postkastid. Neid on linnapildis väga vähe. Ainult postkontorite juures ja ega neidki igal sammul leia. Oma marshruuti planeerin alati nii, et see viiks postkontori juurest mööda. Ettekujutuse järgi peaks tegemist olema asutusega, mis on igale poole eemalt nähtav. Kaspiiskis ja Derbentis on nende sissepääs nn tagahoovist. Loomulikult on seal tagahoovis ka asutust ennast tähistav atribuutika. Alati tuleb eelnevalt selgeks teha aadress ja otsimist alustada “valest otsast”. Kaspiiskis oli asi isegi nii hull, et toimus postimaja fassaadi remont. Asutusse pääsemiseks oli vaja minna maja küljele, kust viis trepp keldrisse. Sealt edasi trepp üles esimesele korrusele postkontori lattu. Postipakkidest läbi pugedes oligi lõpuks vajalikus kohas. Tänavapildis olevad postkastid näevad välja tolmused. Kohalike sõnul sinna kirju visata ei maksa. Keegi ei tea millal toimub tühjendamine.