Derbent

Nüüd siis Derbent.  

Makhachkala bussijaama jõudes oli marshrutka ees, aga inimesi seal polnud. See oleks tähendanud tundi või paari ootamist. Seepärast otsustasin takso kasuks. Derbenti sõidul jagasin taksot  3 teise reisjaga. Edasi-tagasi teekonna pikkuseks tuli kokku 260km. Sõidu kogumaksumuseks kujunes 700 Rub= u 9€ Hiljem tuli taksosõite juurdegi. Taksosõit on üliodav, Olgu teiste asjadega kuis on. Nagu kirjutasin, et kodus ma taksot ei kasuta, sest sõidan võõrsil oma taksoisu täis. Siin saab lisaks odavale hinnale veel unustamatuid sõiduelamusi, uusi põnevaid teadmisi ja toredaid kaaslasi. Kuigi hinnad on siin meie sissetulekuid arvestades odavad poeb südamesse ikka soov kaubelda. Ja teha seda tuliselt ja argumenteeritult. Pean uhkusega tõdema, et päev-päevalt sain selles vallas osavamaks. Vaja on lahtiste silmda ja kõrvadega ringi käia ja paari päevaga on oskused ja teadmiseed olemas.

Derbent on Venemaa kõige vanem ja kõige lõunapoolsem linn. Elanikke on siin natuke üle 120 000 ja kaugus Azerbaidzaani piirist 54 km. (mööda maanteed)

Linn ise on väike ja armas. Eriti vanalinna osa. Linna tegelik vanus on teadmata. 2015 tähistati linnaõiguste 2000 aastapäeva. Esimesed andmed  inimasustusest pärinevad 5000-6000 a tagustest aegadet. Põhiliseks vaatamisväärsuseks siin on kindlus e. tsitadell. See asub linna ääres ja kõrgel mäe otsas. Sinna leiab tee ilma kaarditagi üles, sest orientiiriks on mäetipud. Kindluse ette mäejalamile (vanalinna piirkond) on koondunud inimeste elupaigad ja majapidamised. Nendele lisaks muuseumid, poed ja muu säärane. Vanalinna  ala võib tinglikult jagada kaheks tasemeks.  Kõrgemal asuvad tänavad ja majad on väljanägemiselt korras. Alumine osa nii korras pole. Jo pole jätkunud UNESCO raha või kulutati see ära muuks otstarbeks.

Mäest üles kindluse poole vantsides märkasin ühe poe valgusreklaamil kirja - vein ja viin. See oli midagi uut, sest selletaolised poed siinkandis on väga haruldased. Kindlasti oli mul vaja järgi vaadata, mida nad seal ka pakuvad. Kui sisse astusin seisis leti taga 2 põlvkonda teenindajaid. Kokku 11 inimest. Kolmanda e kõige vanema esindaja (ütles oma vanuseks 92) seisis müügisaalis ja kamandas võimukalt vägesid. Kui ma riiulitel seda kanget kraami ei leidnud küsisin aru, et mis ja kus. Tädikene hakkas lärmakalt naerma ja ütles, et need sildid juba Breznevi ajast pärit. Sel  ajal oli alkohol kõigile lubatud. Lausa kohustuslik. Siis tuli Andropov, kes keelas ja Gorbatshov, kes hävitas. Nüüd aga ei luba usk. Seadus on selle kandi pealt karm . Teati veel rääkida, et Mahachkalas äärmuslikud islamistid alkopoode lausa põletavad ja vajadusel ka õhivad. Võrreldes Tsetsheeniaga on vahe muidugi olemas. Siin Dagestanis alkopoode leidub, aga terves Tshetsheenias on neid ainult üks. Sellest väheke hiljem.
See tädike tutvustas mulle oma järglasi ja kiitis nende tublidust maa ja taevani. Kõige vanem pojapoeg saab järgmisel sügisel 18 ja tal aeg naist võtta. Pulmapäev on teada, sugulastele kinginimekirjad välja saadetus, kuid oh häda - pruuti veel pole. Isegi kandidaate mitte.Paluti mulgi sel tähtsal päeval kohal olla. Kogu selle melu juures oli peasüüdlane rahu ise. Nokkis oma telefoni ja enda tulevikuplaneerimisest osa ei võtnud.

Mida lähemale kindlusele sain seda järsemaks tõusud muutusid. Tänavad ja teed ei läinud enam otse üles vaid looklesid pika lindina mööda mäekülge  ülespoole. Kui otse mäkke minev tänav otsa sai oli minu ees vasakult paremale kulgev tee ja majade rivi. Otse enam minna ei saanud. Sõidutee üks ots viis tunnelisse teine aga suure sinka-vonkana kindluse poole. Uurisin eesoleva maja perenaiselt, et, kas on ka lõikamise variant olemas. Sellepeale lükati hoovi viiv väret lahti ja mul lubati läbi õue trepist ülespoole minna. Enne minekut hoiatati jälle miinide eest. Selgus, et igast majapidamisest, kust läbi läksin oli õuepeal valla igasugu pudulojuseid. Kitsed, sead, kanad-kuked, haned……. Nende tekitatud miinide eest majaperenaine mind hoiataski.  Et teekond turvalisem oleks ja ma ära ei eksiks  anti kõigele lisaks koolieelikust teejuht kaasa. Läbi teiste majapidamiste hoovide ja pudulojuste karjade viis tõus kindluseni välja. Sealt edasi oli pikk trepp mille tõusunurk oli eriti ränk.
Muidu kindlus nagu kindlus ikka. Hästi taastatud ja kuni oma 3 m. paksuste müüridega gigantsel maa-alal. Müüril kõndides on võimalik kogu tervele kompleksile tiir peale teha. Mõnes kohas on müüril laiust alla meetri. Sellel  liikumine teeb vähe kõhedaks, sest allkukkumist takistavad kaitsepiirded puuduvad.
Kuna on laupäevane päev, siis voorib pideval konveiermeetodil sisse pulmapaare koos saatjatega. Läheb tuleb  ja nii mitmeid kordi. Pulmad, mitmenaisepidamine ja uhked pidustused on siin au sees. Säästupulmad ja üksielamine pole siinmail kombeks. Kui meie oma koduses linnapildis võib kahe kaubanduskeskuse vahe olla olematu, siis siin on sama lugu pulmakontorite, ilusalongide, notaribüroode ja oh imet toidulisandite äridega.  Nende kõnepruugis on see - sportivnoje pitanije. Minu teda pole palja ülakeha näitamine siin kombestikus üldsegi aksepteeritav, kuid musklites meestepiltidega poereklaame on kõikjal. Söö ja usu ning musklid kasvavad iseenesest……..

Paraku on nii, et see mis on hea pole kunagi liiga palju. Derbent kui sihtkoht tuli minu reisplaanidesse viimasel minutil ja ma ei kahetse seda üldsegi. Tegelt on kogu Dagestan võrreldes naabriga ägedam. Inimesed on rõõmsad, abivalmid ja isegi riskialtid. Linnas on veel palju mida vaadata ja seepärast tulen siia kunagi tagasi.

Derbentist oli plaan lahkuda järgmise päeva varahommikul. Tegin seda raske südamega, sest linn oli  armas ja inimesed väga toredad. Pealegi oli lahkumispäeval Derbenti linna päev. Peaväljakul oli kavas põllumajndustoodete laat, kontserdid, tantsulkad ja kell 9 õhtul ilutulestik.