Ohh halastust !!! Jälle Groznõi

Hommikul oli olukord linnas ärev. Öösel toimus siin Makhchkalas rida vahejuhtumeid ja oli kuulda plahvatusi. Relvastatud sõjaväelased ja politseinikud kontrollisid igat liikuvat objekti. Uuriti dokumente, pandi kirja ja küsiti sõidu eesmärgi kohta. Nähes minus mitte midagi vaenulikku lasti alati minema. Tervitused ja üllatanud olek olid selles pingelises olukorras täiesti olemas. Tagasi Groznõisse sõitsin marshutkaga. See väljus plaanipäraselt kella järgi.

Pärastlõunaks olin Groznõis tagasi. Hotelli  jõudes oli esmalt vaja uurida, kas minu (välismaalase) siinviibimine on migratsiooniametis registreeritud. Vene seaduste järgi tuleb riigis viibiv välismaalane alati registreerida. Sellega peab tegelema alati vastuvõtja. Siin hotellis ei teadnud keegi sellest loomuliklt midagi, samuti oli minu siinviibimine veel registreerimata. Enne äraminekut Dagestani tegin neile puust ja punaseks selgeks mismoodi see protseduur käib. Andsin isegi tühjad blanketid, et nad need ise vormikohaselt täidaks. Tagasijõudes oli aga kõik - kõik tegemata !!!!! Ma sain neist aru, et välismaalastega tegemist pole olnud ja puuduvad kogemused. Kallikesed uurige ja küsige teistelt!!! pealegi seletasin ma ise ka neile. 

Järgmisel hommikul läksin ise migratsiooniaetisse. Oi kus oli seal rahvast koos. Amet ise asus mingis poollagunenud hoones. Aeti seal riigiasju ja lahendati muid kodanike muresid. Esimeses toas oli koos igasugu värvi karvaseid ja sulelisi. Musti ja valgeid. Kes tahtis uut passi, kes sissekirjutust, mõni isegi kodakondsust. Jutule pääsemiseks toimis asi järgmiselt. Laual oli A4 paberileht järjekorranumbritega. Iga uus tulija kirjutas sinna oma nime. Jutule võeti inimesi viiekaupa, mis tähendas, et eelnevalt tuli viisiku hulgast valida ninamees ja usaldada oma dokumendid tema kätte. Minu number oli 74 ja seega kuulusin viisikusse 71-75 Kui viisiku passid oli luugist sisse antud, siis tõmmati lehe pealt nimed maha.
Üks eriti agar tegelane kogu sellest kambast hakkas ka minu vastu huvi  tundma. Kuna erinesin sellest kooslusest vägagi. Ta hullike arvas ka, et tahan kodakondsust saada. Küsis veel kas olen Islami juba omaks võtnud :) Rääkides siis oma tegelikust soovist võttis ta mu passi ja puges rahvasummast läbi luugi juurde. Hiljem selgus, et minu koht pole siin ja mingu ma paar ust edasi. Välismaalaste arvelevõtt toimub seal ja sabas oli  õnneks vähem inimesi.
Tädi laua taga imestas, et miks mina kohale tulin. Seletasin talle, siis oma  loo ära ja üllatus üllatus helistas ta jkohemaid minu hotelli .Seletas laialt ja põhjalikult, mida tegema peavad. Mul aga paluti mitte muretseda ja lasti minna. Õhtul jõudsin hotelli tagasi ja ikka ei midagi. Olukord täpselt sama nagu vesi 23-ndat päeva pesukausis. Kõige selle õuduse finaaliks lakkas õhtul töötamast  internet.

Hommik on õhtust targem.
Järgmisel hommikul läksin uuesti adminni jutule. Seletasin veelkord ja sain ka lubaduse, et kõik saab korda.  Paberit mille ümber jant käis võib vaja minna piiril. Loomulikult, kui piirivalvur seda näha  tahab. Siiamaani pole minult seda nõutud, kuid kunagi ei tea millal võib olla see esimene kord. Kui midagi pole ette näidata võid sattuda musta nimekirja või tühistatakse sinu viis sootuks. Must masendus võttis maad ja ma ei osanud enam midagi ette võtta. Karjumine ja lärmamine oleks ehk aidanud aga võinuks ka vastupidist efekti anda. Pealegi pole see minu natuurile omane. Ratsionaalse mõtlemise peast välja heites otsustasin viimaseks ööks kolida teise hotelli. Ega ma oma esimese hotelli omadele  seda muidugi öelnud. Vaatasin bookingust endale sobiva välja ja läksin enne broneerinmist kohale. Vaja ikka üle vaadata. Suund oli teada ja tänavaasukoht ka. Jällegi hakkas see uute ja vanade nimedede virr-varr peale. Oma õiges suunas pidin ju kindel olema ja seepärast küsisin üle. Keegi loomulikult midagi ei teadnud.

Peatusin lõpuks ühe autoeminditöökoja ees ja küsisin otsitava tänava kohta. Keegi põld kuulnudki. Ma olin väga kindel et asun peaaegu õiges kohas. Küsisin ka et kas siin maja mõni hotell  on. Samuti tuli eitav vastus. Üks jama ajab teist taga mõtlesin ma. Kui miski hakkab essuks keerama siis läheb ikka lõpuni välja. Siis aga nägi üks autoparadaja minu küsitud hotelli nime sama maja uksel. No ei saa võimalik ollaa !!!!  Mul tuleb meelde 10 a. tagune lugu kui Beirutis kino taga otsisime. Seisime täpselt kino ees ja küsisime möödujalt, et kuhu poole see meelelahutusasutus jääb.

Hotelli näol on tegemist väikese pere-ettevõtega. Hästi puhas, kodune ja mis kõige tähtsam toredad inimesed.
Rääkisin siis omanikule oma loo ära. Samuti olin kindel ka oma soovis siia jääda. Lõime käed ja tehing oligi tehtud. Hinnaalandust sain ka kõigele lisaks. Sel ajal kui ma mõned oma asjad tuppa olin viinud ja välja tulnud oli perenaisel  juba migratsiooniameti teatis valmis !!!!  Seesama paber mida minu esimeses hotellis juba nädal aega treitakse.
Jutuajamise käigus, tuli välja, et ega nad alguses ka teadnud, mis paberit välismaalaste registreerimiseks nõutakse. Ettevõtlikkust ja huvi oli asja vastu niipalju, et hakkasid ise netis uurima, kuidas asjad käima peavad. Nii need teadmised tulevad ja sealt edasi ka kogemused.
Õhtul polnud paberit minu esimeses hotellis ikka veel valmis. Sellepeale võtsin kõik oma asjad ja teatasin, et homme tulen politseiga kohale.

Järgmise päeva hommikuks olin nagu 5 kopikat kohal. Võtsin kaasa ka selle paberi, mille oma viimaset ööbimiskohast sain.
Kohe helistati kõige kõrgemale pealikule ja u 10 min pärast tuligi ta oma uhke Mersuga kohale. Palus autosse istuda ja sõit läks lahti. Küsisin temalt, et kuhu minek. Tema vastu – migratsiooniametisse.  Kamaaan !!!! hüüdsin ma talle. Alles eile käisin seal. Seal pole meil midagi teha. Tuli välja, et administraatorilt polnud temale minu soovidest mingit signaali tulnud. Seletasin talle ka mis ja kuidas. Andsin  tühja blanketija palusin selle ära täita. See vahtis paberit nagu hiinakeelset trükist ja küsis mis ta sinna kirjutama peab. Lõpuks sain talle pika seletamise peale selgeks tehtud et minu andmeid ja pitsatit on vaja. Näidiseks andsin oma viimase ööbimiskoha paberi ette. See oli kõike muud, kui normaalne. Ühtainust paberit täitis mees pea 20 min, kui viimanee hotell selle mõne minutiga valmis sai. Hull värk. Kui adminnid veel midagi nokkisid, siis see mehike oli täiesti sooda. See mida kogesin oli segu väga paljudest puudustest ja lohakusest. Võib-olla ei lähe seda paberit piiril vaja aga ükskord tuleb see endale selgeks teha. Eks ma neid karistan omal moel.

Groznõis endas käib hirmus laupäevak. Seda juba pikemat aega. Saabuv 5 Oktoober on ukse ees. Tähistatakse siis - riigipea Kadõrovi sünnipäeva, linnapäeva ja toimub ka Pruutide päev. Viimase raames toimub massiline abiellumine. Selleks päevaks on ennast kirja pannud 200 paari. Sünnipäeva auks katab riik kõikide pulmaliste väljaminekud ja teeb hulgaliselt kalleid kingitusi. Kellele maja, korter, auto või 2. Kõik oleneb positsoonist ja lojaalsusest.
Linna peaväljak on tööde ajaks range kontrolli all. Haljastustöid jälgivad turvamehed, et keegi peenardesse  lõhkekehi ja relvi  ei peidaks. Tööde lõpus kontrollitakse ala metalliotsijaga läbi. Samuti ka neid, kes objektile tulevad ja sealt lähevad. Taamal tolmutavad kojanaised oma hirmlaiade luudadega.Tolmu on niipalju, et matab hinge. Nemad on oma näo nii sisse mähkinud, et paistavad ainult silmad. Seda mitte usulistel vaid tervislikel kaalutlustel .
Nagu üks kohalik tabavalt meenutas oli aastaid tagasi pealinn nagu perekonnaalbum. Kõikjal aedadel, seintel reklaamidel olid vaheldumisi Kadõrov vanema ja Kadõronv noorema portreed. Samuti on kultus nende nimedega. Riigi president on presidendiks kõikvõimalikel fondidel, liikumistel ja klubidel. 

Sain natukene väätuslikku infot ka  selle Lenta aia kohta. Läksin minagi vaatama, mis seal hommikul toimub. See on ainuke pood terves vabariigis, kus hommikul  kella 8st kuni  10ni alkoholi müüakse. Iga päev 2 tundi. Alkoholi on õigus osta neil, kes pole moslemid. Kohapeal kontrollib seda sõjavägi ja politsei. Taksojuhtidel on rangelt keelatud tuua kohale kliente kaugemalt. Samuti igal kohalikul, kes autot omab.. Kõik, kes alkorallist osa võtavad fikseeritakse. Seda siis kirjalikult või videosalvestistena. Kui ma sel hommikul Lentasse läksin, siis oli seal rahvast massidena koos. Käis tõeline laulupidu ja spordivõistlus käsikäes. Ruum mis alkoholi müügiks oli eraldatud, paistis silma küllaltki kesise valikuga ja seest suht hämar. Üldiselt oli väga raske aru saada kirjadest pudelitel. Staazikas kärakapanija tunneb oma lemmiku muidugi pimesilmi ära. Vahtisin neid veine ja siis tuli üks kohalik palvega, et kas ma võiksin talle midagi oma maitse järgi soovitada. Välimus reetis mind jälle. Ma siis vastu, et mille kõrvale, et kas kuiv või magus, punane või valge.
Vastus oli ainult üks - Peaasi, et oleks hea. Nojah mõtlesin ma. Hea siis hea. Teadliku veinijoojana tundsin minagi seal mõned head margid ära. Soovitasingi siis talle üht Abhaasia päritolu veini. Punane ja kuiv ja väga pro. Minu arvates muidugi. Hind oli ka krõbe 500 Rub per pudel. Kirtsus olekuga võeti mu soovitus vastu ja läind ta oligi. Mõne hetke pärast oli mees tagasi. Kratsis kukalt  ja andis juba raskema ülesande. Kas sellesma 500 eest saaks näiteks juba 2 pudelit võiveel parem 3 head veini. Leidsin talle, siis 3 pdl odavat lauaveini ja mees oli veel õnnelikum kui enne. Pärast seda tuli veel teine ja kolmas ja neljaski veininautleja, kes asjatudja soovi ja arvamust teada tahtsid. Naljaga pooleks meenus mul rubriik mingist meie ajalehest - keegi veinispetsialist Peäske soovitab.....    Neid veine mida ta meie kaubamajas soovitab on nagu on....... Maitse asi.

Nädalalõppudel pidi olukord veel rahvarohkem olema, teadis mulle üks teenindaja rääkida. Kui kell hakkas lähenema  10-le algas nn rahvaspordi osa. Rullusid lahti alkohooliku kõige haruldasemad ja üleloomulikumad oskused ja võimed: pikamaa sprint , kõrgushüpe. takistusjooks, ja üle aedade ronimine. Seda vaatepilti nähes sai selgeks ka lugu aia ja selle auguga. Aiaaugust ronivad sisse kliendid, kes saabuvad kaugemalt. Esimesed jõuavad enne keskööd  ja veedavad öö haljasalal. Jõukamatel on isegi telgid ühes võetud. Poliseiniku roll selles mängus on valvata, et sealt keegi alkoholiga välja ei tule. Päevasel ajal aitab ta lihtrahvast (turiste) ja kui on aega - hoiab liiklusel silma peal.  Miinid mille eest politseinik mind hoiatas tekivad sinna ainevahetuse ja seedimise tulemusena.
Nalja eemaltvaatajatele ja pisaraid ning kannatusi kohalikele on siin küllaga. Seepärast paljud siit vabariigist ka pagevad……

Tagasilennul oli kõva kolmandik reisijatest alaealised lapsed (sh sülelapsed) .
Registreerimine lennule oli ka kõike muud kui naljakas, Tavareisija seisab oma sabas ja siis hakkab korraga saabuma emasid ja isasid oma tittede ja väikeste võsudega. Põhijärjekorrast paremale poole tekib teine järjekord. Sama lugu ka vasemale poole. Ronivad nad järjekorras ette, sest neil on see õigus. Seisan oma sabas selle tohutu titelärmi keskel ja imestan….. Mitte selle üle, mis siin toimub vaid selle üle , et suudan ka sellises olukorras rahulikuks jääda. Üksvahe oli lastega reisijate parraleelsabad pikemad,  kui tavareisijate oma. Ühel hetkel jookseb arvuti kokku, kõik muutuvad kärsituks, vastata on vaja paljudele-paljudele küsimustele. Kellegil on pagasit lubatust rohkem. Endale ju seda ahastust ei jäta. Õhk on elektrit täis aga paugutamiseks õnneks ei lähe.  Kõrvalkassa teenendab Moskva lennule minejaid.  

Peale turvakontrolli on väikene toake lennuleminejate päralt. 10min vahega väljub siit 2 lendu üks Moskvasse teine Piiterisse. Lennule registreerib  jällegi üksainuke tädi. Tal vaesekesel on kasutada üks arvuti. Selle kahe lennu reisijad tulevad vaheldumisi. Mõlemat programmi aga korraga lahti hoida ei saa. Arvuti võimsus ei luba seda. Kui Moskva lennule reisija  on kirjas ja tuleb Piiteri oma, siis tuleb Moskva programm kinni panna ja käivitada Piiteri oma. Absurdi kodumaa mõtlen ma endamisi.  Muretseda pole vaja, keegi ei jää maha - rahustab tädike. Klounaad kestab seni kuni kõik on pardale saanud. Lennud väljuvad 25 min hilinemisega. Tubli töö !!!

Niimoodi siis seal mail.......

Imre September/2018

Tagasitee: Derbent - Makhachkala

Nii hommik kell 8. Hommikusööki polnud hotellis tellitud ja läksin linna sobivat einelat otsima. Kohvikud ja söögiasutusi leidus, kuid kõik olid sel kellaajal veel kinni. Isegi kohalikus bussijaamas. Paneb imestama, et sel varasel tunnnil ja pühapäeval olid juba avatud pulmasalongid, notaribürood, telefonpoed ja igasugused san. tehnika ja ehitustarvete ärid. Arusaamatuks jäi, et kas nende järgi on pidevalt väga suur nõudlus või on nad avatud ööpäevaringselt.Torud võivad ju katki minna ka keset  ööd ja abielumõte võib ka pähe tulla vahetult enne muezzini hüüdu minaretist (esimene kutse palvele u 4:30 hommikul)
Päris tühja kõhuga ka ei tahtnud tagasiteed alustada ja seepärast venitasin kella 9ni. Siis oli õnne ja peale kehakinnitust bussijaama taksot valima. Pakkumisi oli igasuguseid ja mina ka änksi täis, et kauplema hakata. Kuna siiasõidu hind oli mul teada siis jäi 300 Rubla ülempiiriks. Oma nahhaalsusest alustasin 150ga mille kõik ära põlgasid. Ma pidavat olema südametu ja muu sellesarnane. Taksojuhtide algpakkumine oli 500 Rubla. Endamisi siis mõtlesin, et tõde peab olema nende vahel. Kugemal seisis veel üks takso, kus 2 reisijat juba sees. Neil muidugi startimisega kiire ja oli kolmandat ka vaja. Juht tuli kohe minu manu ja pakkus 400 Rubla. Minu jaoks oli see muidugi liig ja siis küsis juht kui palju. Auto millega pidanuks sõitma oli uus LADA ja seda võimalust ei tahtnud ma käest lasta. Lajatasin talle siis 250ga. Mis tal vaesekesel üle jäi. Palus sellest hinnast ainult vaikida, sest kaasreisijad maksid 500Rubla per nägu.  Kaup koos ja andsime kohe tuld.  Tuliuuel LADA Granatal pold häda midagi. Liikus teine ja päris nobedasti. Pidevalt oli 140 sees ja vahel ka rohkem. Möödasõite toimus igast küljest, kus teelaius lubas. Teekattemärgistusest siin lugu ei peeta. Loeb vaid tee laius ja ees liikuvad sõidukid. Samuti vastutulevad.

Kaasliiklejatele armu ei anta.  Vaja on  jõudu kiirust ja kavalust. Uhked Mersud, LandRoverid, Lexused said kõik oma osa. Neist kimati mööda nagu istuvatest kassidest. Ei halastatud isegi politseautole. Ka topelt möödasõidud polnud harvad. Paaril korral oli teel 4 autot kõrvuti. 2 vastusuunas ja 2 sõidusuunas. Nagu juht mulle seletas on head teed sõitmiseks. Head need teed muidugi olid. Aeglasemad masina juhid saavad sellest väga hästi aru ja ei hakka isegi kaasliiklejaga võistlema, ega neid takistama. Olgugi, et liiklus tundub esmapilgul uljas ja ohtlik, puudub siin vaen ja ärategemisesoov.  Aeglaem masin tõmbab niipalju teeserva kui võimalik ja laseb kiiremal minna. Politsepatrulle on teel näha kuid vähem kui naabervabariigis. Neid huvitavad ainult rekkad.
Umbes poolel teel juhtus hingemattev lugu. Meie ees sõitis üks Hunday ja tolle ees Gasell (GAZ) kastikas. See kast oli täis arbuuse ja meloneid. Veoki last polnud just kõige kindlamalt kinni ja ühes kohas andsid kasti kinnituselingid järele. Suure kiiruse juures hakkas koormast arbuuse ja meloneid välja pudenema. Seda otse tagasõitva auto ette. Nagu juht mulle hiljem seletas on sellised juhtumid siin tavapärased. Sel puhul tuleb vältida pidurdamist, mis on tavaliselt esimene reaktsioon. Libedal teel pidurdamiel on tagajärjrd fataalsed. Kiirust tuleb juurde anda ja üritada teha möödasõit. Seda siis vasakult või paremalt. Ohutum on vasakult, sest vastutulev auto tõmbab alati teeveerde kui keegi talle vastu tuleb. Kauem küpsenud viljadega on lugu täbaram. Nendel on koor paksem ja asfaldile kukkudes mitte kõik nad ei purune. Osad kipuvad otse autorataste alla veerema. Sel juhul päästavad kogemused ja reageerimiskiirus.
Võrreldes Tshetseenia ametivendadega on Dagestani juhid uljamad, kuid disiplineeritumad. Ülekäiguraja juues pole vaja ootama jääda. Kohe lubatakse sind üle. Eelevalt antakse veel tuledega märku, et sind on märgatud. Sellel on oma mõte - kui suudad kiirelt üle saada, siis ei pea juht pidurdama. Tshetsheenias sellist kultuuri pole. Nad annavad isegi signaali, kui kauaks koperdama jääd. Nende omapära seisneb selles, et kui ületad teed selles mitte ettenähtud kohas, siis pidurdatakse või viibatakse ja lase aga minna.

Makhatskalasse tagasi jõudes vaatsin kõigepealt mälestusmärki Vene õpetajale. Hiiglasliku kompleksi alla oli rajatud kunstisaal. See oli tasuta ja näidati seal tuntud kohaliku keevitajast maalikunstniku naivistlikke töid. Mõned tööd olid väga harivad. Sain teada, et Makhatskala endine nimi oli Petrovsk - Port. (port - sadam, petrovsk tuleb Peeter I järgi) Praegune nimi aga kunagise kohaliku revolutsionääri Mahacha Dahadajeva järgi. Mahach= eesnimi ja kala on kindlus.

Bussisõit Dagestani pealinnas maksab 10 Rubla (0.12 €) Marshrutka 22 Rub.  Buss pole siin väga popp, sest see on aeglane. Marshrutkad on küll kiiremad, kuid nende puuduseks on see, et püstiseistes ei näe aknast välja. Võõras kohas on väga raske pimesi teada, kus vaja maha minna. Kui suur buss peatusse jõuab teeb juht algul lahti esiukse. Sealtkaudu väjumisel toimub maksmine sularahas. Kui kõik on väljunud avab juht teised uksed sisenemiseks. Kui eestuksest väljumisel tekib raskusi (suured pambud, liikumisvaegus, rahvarohkus) siis väjutakse tagumistest ja maksmine toimub esiukse juures väljastpoolt. Sellise meetodi puhul on mul liitarvamus: inimesed on ausad ja juhid on tähelepanelikud.

Üks tähelepaanek on veel. Mingites Venemaa piirkondades antake raha bussijuhile teiste reisijate kaudi käest kätte. Tagasiantava raha puhul liigub see samamoodi. Tshetsheenia ja Dagestan olid esimesed, kus selline praktika kaasutusel pole. Moldovas samuti mitte. Krasnodaris oli. Seniste tähelepanekute najal on väga raske piiri tõmmata.  Võib-olla polegi tegemist geograafilise eripäraga.  

Makhackalast veini ostes oli kogu protseduur rohkem, kui koomiline. Dagestanis  on alkopoode rohkem kui Tshetsheenias, kuid meie mõistes ikkagi vähe. Ühe sellise leidisin juhatuse peale suures kaubakeskuses üles. Osakond oli väike. Alkoholi eest sai maksta ainult ühes kassas.  Irooniaga arutlesin, et teised kassapidajad polnud nõus seda needust oma kätega puutuma. Sellel teenindajal olid ka kindad käes  Jo sai ta selle eest palgalisa.

Õhtul oli soov vaadata liivadüüni, mis on linnast 10 km kaugusel. See on on siinkandis ük peamisi vaatamisväärsusi Lasin hotellist takso kutsuda, kuid taksojuht ei saanud päris hästi aru kuhu sõita tahan. Pärast tuli välja, et ta ei teadnud sellest kohast midagi. Hotellist seletati, et neil siin üks välismaalane ja tahab sõita Barhan Sarõkumi.(koht kus see düün asub) Taksojuht vaeseke arvas, et see mingi restoran on ja kui kuulis, et klient välismaalane on hakkas ta vastu puiklema. Hotellitädi rahustas ta maha, et klient väga hästi vene keelt räägib. Seepeale oli kaup koos.
Tegemist on siis kõrge liivaluitega, kus on esindatud kogu kõrbe fauna ja floora. Alates ussidest kuni mürgiste skorpionideni. Kõigele lisaaks pidi düün ka liikuma. Kuskohast ta tuli ei tea keegi. Samuti pole teada kuhu tahab minna. Looduse kaitsmise nimel on sinna tehtud laudtee, mis üles luitele viib. Selle eest tuleb maksta 50 Rub.
Minu saabudes paluti näidata, milline fotokas kaasas on. See vennike, kes kogu asja majandas, polnud just kõige kainem. Seletas ta mulle, et kui tahan oma kaamerag pilti teha, tuleb 1000 Rubla juurde maksta. See oli mulle liig. Meie mõistes pole summa suur, kuid arvestades kohalikku hinnataset siis iikka vägagi. Oli siis kaks valikut, kas maksan ja lähen või jätan fotoka autosse. Moblaga pildistamisel selliseid reegleid polnud. Mina ei näind selles loogikat ja küsisin otse, kas siin majapidamises kedagi kainemat ka on :) Sellepeale onuke solvus väga  ja ei tahtnud minuga enam tegemist teha. Pileti küll müüs, nime ka küsis ja 2 allkirja tuli zurnaali kirjutada. Mõne aja pärast tuli mingi tädike uurima, mis lärm see käib. Temalt sain ma adekvaatsema seletuse. Lugu siis järgmine, et kui tahad mööda liivadüüne üles ronida (loodusele kahju teha) siis tuleb sul selle eest 1000 maksta Kui aga ainult mööda laudteed siis 50. Fotoka olemasolu ei mängi siin mingit rolli . Eks ma siis valisingi selle odavama.

Derbent

Nüüd siis Derbent.  

Makhachkala bussijaama jõudes oli marshrutka ees, aga inimesi seal polnud. See oleks tähendanud tundi või paari ootamist. Seepärast otsustasin takso kasuks. Derbenti sõidul jagasin taksot  3 teise reisjaga. Edasi-tagasi teekonna pikkuseks tuli kokku 260km. Sõidu kogumaksumuseks kujunes 700 Rub= u 9€ Hiljem tuli taksosõite juurdegi. Taksosõit on üliodav, Olgu teiste asjadega kuis on. Nagu kirjutasin, et kodus ma taksot ei kasuta, sest sõidan võõrsil oma taksoisu täis. Siin saab lisaks odavale hinnale veel unustamatuid sõiduelamusi, uusi põnevaid teadmisi ja toredaid kaaslasi. Kuigi hinnad on siin meie sissetulekuid arvestades odavad poeb südamesse ikka soov kaubelda. Ja teha seda tuliselt ja argumenteeritult. Pean uhkusega tõdema, et päev-päevalt sain selles vallas osavamaks. Vaja on lahtiste silmda ja kõrvadega ringi käia ja paari päevaga on oskused ja teadmiseed olemas.

Derbent on Venemaa kõige vanem ja kõige lõunapoolsem linn. Elanikke on siin natuke üle 120 000 ja kaugus Azerbaidzaani piirist 54 km. (mööda maanteed)

Linn ise on väike ja armas. Eriti vanalinna osa. Linna tegelik vanus on teadmata. 2015 tähistati linnaõiguste 2000 aastapäeva. Esimesed andmed  inimasustusest pärinevad 5000-6000 a tagustest aegadet. Põhiliseks vaatamisväärsuseks siin on kindlus e. tsitadell. See asub linna ääres ja kõrgel mäe otsas. Sinna leiab tee ilma kaarditagi üles, sest orientiiriks on mäetipud. Kindluse ette mäejalamile (vanalinna piirkond) on koondunud inimeste elupaigad ja majapidamised. Nendele lisaks muuseumid, poed ja muu säärane. Vanalinna  ala võib tinglikult jagada kaheks tasemeks.  Kõrgemal asuvad tänavad ja majad on väljanägemiselt korras. Alumine osa nii korras pole. Jo pole jätkunud UNESCO raha või kulutati see ära muuks otstarbeks.

Mäest üles kindluse poole vantsides märkasin ühe poe valgusreklaamil kirja - vein ja viin. See oli midagi uut, sest selletaolised poed siinkandis on väga haruldased. Kindlasti oli mul vaja järgi vaadata, mida nad seal ka pakuvad. Kui sisse astusin seisis leti taga 2 põlvkonda teenindajaid. Kokku 11 inimest. Kolmanda e kõige vanema esindaja (ütles oma vanuseks 92) seisis müügisaalis ja kamandas võimukalt vägesid. Kui ma riiulitel seda kanget kraami ei leidnud küsisin aru, et mis ja kus. Tädikene hakkas lärmakalt naerma ja ütles, et need sildid juba Breznevi ajast pärit. Sel  ajal oli alkohol kõigile lubatud. Lausa kohustuslik. Siis tuli Andropov, kes keelas ja Gorbatshov, kes hävitas. Nüüd aga ei luba usk. Seadus on selle kandi pealt karm . Teati veel rääkida, et Mahachkalas äärmuslikud islamistid alkopoode lausa põletavad ja vajadusel ka õhivad. Võrreldes Tsetsheeniaga on vahe muidugi olemas. Siin Dagestanis alkopoode leidub, aga terves Tshetsheenias on neid ainult üks. Sellest väheke hiljem.
See tädike tutvustas mulle oma järglasi ja kiitis nende tublidust maa ja taevani. Kõige vanem pojapoeg saab järgmisel sügisel 18 ja tal aeg naist võtta. Pulmapäev on teada, sugulastele kinginimekirjad välja saadetus, kuid oh häda - pruuti veel pole. Isegi kandidaate mitte.Paluti mulgi sel tähtsal päeval kohal olla. Kogu selle melu juures oli peasüüdlane rahu ise. Nokkis oma telefoni ja enda tulevikuplaneerimisest osa ei võtnud.

Mida lähemale kindlusele sain seda järsemaks tõusud muutusid. Tänavad ja teed ei läinud enam otse üles vaid looklesid pika lindina mööda mäekülge  ülespoole. Kui otse mäkke minev tänav otsa sai oli minu ees vasakult paremale kulgev tee ja majade rivi. Otse enam minna ei saanud. Sõidutee üks ots viis tunnelisse teine aga suure sinka-vonkana kindluse poole. Uurisin eesoleva maja perenaiselt, et, kas on ka lõikamise variant olemas. Sellepeale lükati hoovi viiv väret lahti ja mul lubati läbi õue trepist ülespoole minna. Enne minekut hoiatati jälle miinide eest. Selgus, et igast majapidamisest, kust läbi läksin oli õuepeal valla igasugu pudulojuseid. Kitsed, sead, kanad-kuked, haned……. Nende tekitatud miinide eest majaperenaine mind hoiataski.  Et teekond turvalisem oleks ja ma ära ei eksiks  anti kõigele lisaks koolieelikust teejuht kaasa. Läbi teiste majapidamiste hoovide ja pudulojuste karjade viis tõus kindluseni välja. Sealt edasi oli pikk trepp mille tõusunurk oli eriti ränk.
Muidu kindlus nagu kindlus ikka. Hästi taastatud ja kuni oma 3 m. paksuste müüridega gigantsel maa-alal. Müüril kõndides on võimalik kogu tervele kompleksile tiir peale teha. Mõnes kohas on müüril laiust alla meetri. Sellel  liikumine teeb vähe kõhedaks, sest allkukkumist takistavad kaitsepiirded puuduvad.
Kuna on laupäevane päev, siis voorib pideval konveiermeetodil sisse pulmapaare koos saatjatega. Läheb tuleb  ja nii mitmeid kordi. Pulmad, mitmenaisepidamine ja uhked pidustused on siin au sees. Säästupulmad ja üksielamine pole siinmail kombeks. Kui meie oma koduses linnapildis võib kahe kaubanduskeskuse vahe olla olematu, siis siin on sama lugu pulmakontorite, ilusalongide, notaribüroode ja oh imet toidulisandite äridega.  Nende kõnepruugis on see - sportivnoje pitanije. Minu teda pole palja ülakeha näitamine siin kombestikus üldsegi aksepteeritav, kuid musklites meestepiltidega poereklaame on kõikjal. Söö ja usu ning musklid kasvavad iseenesest……..

Paraku on nii, et see mis on hea pole kunagi liiga palju. Derbent kui sihtkoht tuli minu reisplaanidesse viimasel minutil ja ma ei kahetse seda üldsegi. Tegelt on kogu Dagestan võrreldes naabriga ägedam. Inimesed on rõõmsad, abivalmid ja isegi riskialtid. Linnas on veel palju mida vaadata ja seepärast tulen siia kunagi tagasi.

Derbentist oli plaan lahkuda järgmise päeva varahommikul. Tegin seda raske südamega, sest linn oli  armas ja inimesed väga toredad. Pealegi oli lahkumispäeval Derbenti linna päev. Peaväljakul oli kavas põllumajndustoodete laat, kontserdid, tantsulkad ja kell 9 õhtul ilutulestik.

Dagestan - toredus ise :)

Mul oli kavas osa võtta ka ülemaailmsest koristuspäevast, mis toimub 15/09/2018. Plaanisin olla sel päeval Dagestani pealinnas Makhachkalas. Kahjuks selleni ei jõudnud. Väljakuulutatud kohas (avalikus rannas)  talgulisi kokkulepitud ajal lihtsalt polnud. Hotellis sain hiljem teada, et põhiraskus oli suunatud Akgeli järve ümbrusesse. Järv asub küll linnas, kuid minek sinna ja talgutest osavõtt oleks mu edasiste plaanide realiseerimise ohtu seadnud. Sellesama järve kaldale on püstitatud mälestusmärk Vene õpetajale. Ühtlasi on ka kogu kompleks pühendatud vene intelligentsile. Jo nad seda koristama läksid.

Kolmanda päeva hommikul istusin Groznõis marshutka peale (marshrutka= u 16 kohaline väikebuss) ja sõit läks lahti naabervabariigi Dagestani pealinna Makhachkala poole. Sõiduks kulus sama aeg nagu bussiga Tartust Tallinna. Marsutkad graafiku järgi ei välju. Seda nii linnasõitudel, kui ka linnade vahelistel sõitudel. Oodata tuleb seni kuni 90% kohtadest on täis ja siis antakse tuld. Minul tuli väljasõitu oodata pea poolteist tundi. Kui reisiplaan on intensiivne, siis on selline ajakadu valusavõitu. Alternatiivne variant on liinibuss, mis väjub paar korda päevas ja sõiduaega on tal ka 2x enam, kui marshutkal. Pealegi väljuvad bussid päeva keskel, mis tähendab, et see päev on raisus. Kui huvipakkuvaid objekte on mitu, siis järelejäänud tunnikestega neid ette võtta ei jõua. Õhtul kell 6 on siin juba pime. Oma edaspidisteks sõitudeks kasutasin aga taksosid.

Taksode kasuks rääkis väga palju. Kaassõitjaid on max 3 ja seega on ooteaeg lühem. Samuti sõidule kuluv aeg. Bussist või marshrutkast on taksosõit küll kallim, kuid meie mõistes ikkagi paduodav. Sõiduautod kimavad siin kõik gaasiga ja see sõidumaksumuse taskukohaseks teebki. Etteruttavalt niipalju, et oma reisi ajal sõitsin taksoga kokku u 520 km ja maksin selle eest u 30€. Kodus kasutan ma taksot üliharva. Ise ütlen naljatades, et sõidan võõrsil taksoisu täis ja kodus enam ei taha.

Ma läksin Dagestani teatud eelarvamuse ja ettevaatlikkusega. Igasugu koledaid uudiseid on kuulda inimröövide, plahvatuste ja muu seesuguse kohta. Kirjalike allikate järgi elab Dagestanis üle 38 erineva rahvuse. Pealinnas veel rohkemgi. Koguni 60 ringis !!!! Tõeline paabel. Dagestan on erinevate rahvuste hulga poolest maailmas esimene. Kuigi jah ta pole iseseisev riik. Samuti pidavat siinmail mägedes elama maailma vanim inimene. Jällegi pelgalt uskumise lugu.

Inimesed Makhachkalas ja Dagestanis üldse on oluliselt sõbralikumad ja kontaktialtimad, kui nende naabervabariigis. Kõik pöördumised saavad tähelepanu, uudishimu ja lahke abi. Juhatuse küsimisel tuleb valvas siingi olla, mis tähendab, et esimest teejuhatust ei maksa kunagi täie kullana võtta. Alati peab järgnema teine küsimine teiselt inimeselt. Kui see erineb esimesest, siis veel kolmas ja kindluse mõttes ka neljas. Pöördumine vanema põlvkonna esindaja poole on tavaliselt kindel valik. Ka siin on tänavanimedega suur segadus. Nimetused on küll ammu uuendatud, kuid inimesed elavad ikka vanas. Seepärast tuleb enne sõitu selgeks teha, kuidas tänavat varem nimetati. Reisi käigus avastasin enda jaoks nipi, mis sellist olukorda kõvasti kergendab. Tuleb teda tähtsamat objekti, mis sellel tänaval asub. Muidugi polnud mõningate eranditega ka sellest kasu. Näiteks Draamateatrist või Alijevi monumendist polnud keegi kuulnud aga ostukeskust või mõnd kohvikut teati küll. Esimesel päeval ma Makhackalas midagi suurt ette ei võtnud. Kui olin hotelli sisse seadnud, sõitsin edasi Kaspiiskisse.

Kaspiisk jääb Makhachkalast u 10km kaugusele. Kuna linn asub Kaspia mere ääres, siis sobiks ta väga hästi ka kuurortlinnaks. Rand ja infrastruktuur on olemas. Paraku asub siin sõjaväetehas, mis kogu ilu ära rikub. Seal sõjaväetehase territooriumil asub maailma ainus ja kõige suurem Ekranoplan nimega “Lun” (ingl. Caspian monster). Tegemist transpordivahendiga, mille venelased külma sõja ajal ameekriklaste õuduseks välja mõtlesid. Väljanägemiselt lennuk, mille alaosa meenutab veesõidukit. See sõidab  vee kohal ja tippkiiruseks arendab 500-600 km/h. Suudab ta liigutada sadu tonne transpordi- ja militaartehnikat. Praegusel hetkel see sõidukõlbmatu. Liidu lagunemise ajal kogu arendamiseprojekt külmutati ja käivad jutud, et nüüd on uus hoog sisse antud. Päris lähedale ma ekranoplanile ei julenud minna. Sõjaväetehast valvatakse ju erilise innuga. Kui välismaalane kaameraga seal ligiduses hiilib, siis võib kinnipidamine olla garanteeritud. Google mapsis on Ekranoplan väga hästi nähtav. Koordinaadid: 42.881726, 47.656905. Juutuubis võib näha ka videoklippe.

2-3 km kaugusel rannast otse meres asub 9 korruselise maja kõrgune 1939 a ehitatud sellesama sõjaväetehase salajane hoone. Nüüdseks on objekt maha jäetud. Huvilistel tuleb sinna saamiseks ära rääkida rannal olev paadimees. Kui hind kokku lepitud, siis muid takistusi pole. Objektile saamine nõuab häid ronimisoskusi ja vitaalsust. Seda objekti google maps ei näita

Teine turistikas on siin kohalik Eiffeli torn, mis suure käraga paar aastat tagasi üles ehitati. Kõrgust tal u 5 korruselise maja jagu. Asub torn kohaliku ehitus- ja arendusfirma territooriumil. Küllap on objekt ehitatud firma reklaami eesmärgil. Jalgpallihuvilisena oli mul vaja kindlasti minna kohaliku klubi “Anzi” arenat kaema. Staadioni ees oleval marmorplaatidega kaetud väljakul on tähtede allee. Tähed, kes on seotud selle meeskonnaga. Tuttavaid nimesid oli päris palju – Prantsusmaalt, Brasiiliast, Hollandist…….

Arena ees oleval platsil valvas luukere kolbaga terminator ja metallist kokku keevitatud pulli sarnane elukas.

Kõige võimsamaks ja ahhetamapanevamaks osutus maailma suurim Lamborgini. Ma ei tea, mis põhjusel see tehtud on aga suur oli ta tõesti. Pildil olev valge auto on päris. Lamborgini  ise asub suvalises tasulises parklas autopesula kõrval. Vaatasin just google mapsist, et see on väga hästi näha. Koorinaadid: 42.907695, 47.615794

Tõeliseks peavaluks siin ja üldse regioonis on postkastid. Neid on linnapildis väga vähe. Ainult postkontorite juures ja ega neidki igal sammul leia. Oma marshruuti planeerin alati nii, et see viiks postkontori juurest mööda. Ettekujutuse järgi peaks tegemist olema asutusega, mis on igale poole eemalt nähtav. Kaspiiskis ja Derbentis on nende sissepääs nn tagahoovist. Loomulikult on seal tagahoovis ka asutust ennast tähistav atribuutika. Alati tuleb eelnevalt selgeks teha aadress ja otsimist alustada “valest otsast”. Kaspiiskis oli asi isegi nii hull, et toimus postimaja fassaadi remont. Asutusse pääsemiseks oli vaja minna maja küljele, kust viis trepp keldrisse. Sealt edasi trepp üles esimesele korrusele postkontori lattu. Postipakkidest läbi pugedes oligi lõpuks vajalikus kohas. Tänavapildis olevad postkastid näevad välja tolmused. Kohalike sõnul sinna kirju visata ei maksa. Keegi ei tea millal toimub tühjendamine.

Start ja Groznõi

Minu seiklus sai alguse Neevalinnast. Varahommikul Piiteris sadas. Kui üles ärkasin oli päike väljas. Väljalend õigeaegne ja viperusteta.Vene lennukil, (Suhoi Superjet 100) millega lendasin pole häda midagi. Aint maandumine (maha istumine) oli konarlik ja äkiline. Võib-olla on see väikestele 100 kohalistele täiesti tavaline võib-olla lonkas pilootide koostöö.Kui lennuk alustas kõrgust vähendama, teatas kapten vene keeles, et alustame maandumist Doni äärse Rostovi lennuväljale. ilm päikeseline ja sooja +28. Sedasama kordas ta ka inglise keeles, aint Rostovi asemel ütles Grpznõi. Kohalikud vist ei saanud võõrkeelest aru ja algas paanika, et oleme vale lennuki peale istunud. Kaptenile kanti juhtunust ette ja siis ta oma viga parandas. Groznõi lennujaam on väike-väike. Tallinna oma on ka väike, aga selle eest mugav, armas ja kodune. See siin oli ainult väike. Reisijate pagas veeti kusagile kuuri valati veokilt maha ja siis pidi igaüks sealt hunnikust oma leidma.Esmapilgul tundub Groznõi betoonist ja ilmetu. Kahe sõja tulemusena tegid Vene väed kesklinna maatasa. Mõned hooned jäid küll püsti. Hoolikal uurimisel saab siiski aimu, mis uus ja mis vana. Pimeduse saabudes läheb lahti tõeline show. Kõrghoonete (seda nimetatakse Groznõi City e. vaese mehe Dubai) küljes hakkavad plinkima mitmevärvilised LED tuled. Sealt joonistuvad välja erikujulised mustrid. Seda nähes meenus mul kohe enne reisi Tartus nähtud Tivoli. Üllatav sarnasus oli olemas aint erinevad mastaabid.Moshee siin on Euroopa suurim, kuid tagasihoidlik. On teine kõigest  10 a vana. Tavaliselt olen harjunud, et  sellistel hoonetel on ajalugu sadu aastaid ja rohkem. Vanadel ehitistel on ajaloolist, usulist hõngu ja vaimu kaugelt tunda. Siin kahjuks see puudub. Tänavavalgustus on linnas puudulik ja suht olematu. Jagub seda linna ühele peatänavale (kannab see muideks Putini nime) ja uue moshee ümbrusesse  Kõrvaltänavad on kottpimedad. Ainsaks hirmuks on kuskile auku astumine. Röövleid ja pätte ei pidanud siinkandis olema. Tänavanimedega on üks rist ja viletsus. Kui mingit tänavat kohalikelt küsid, siis ei tea need ööd ega mütsi. Nimede vahetamine olevat siin niivõrd sagedane et nad ei jõua sammu pidada ja meelde jätta. Kõik president Kadõrovi sugulased väimehed lähikondlased on siin omanimelise tänava saanud. Hiljuti jäi isegi Majakovski omanimelisest tänavast ilma. Vähe sellest- kõik kultuuriasutused, spordirajatised, spordivõistkonnad on praeguse riigijuhi isa Akhmati nimelised. Tema juba loomulikult manalamees.Noortele suunatud spordiüritused nt judo või jalgpalliturniirid on kõik erandlitult poegade ja pojapoegade auks pühendatud. Sel pühapäeval tähistatakse siin Tshetseenia Naiste päeva.5 Oktoobril on siin kolm tähtpäeva korraga  . Presidendi sünnipäev, Groznõi linna päev ja Pruutide päev. Viimasena nimetatud sündmuse puhul toimub sellel päeval massiline meheleminek. Kõik noorpaarid saavad presidendilt valikuliselt kingituseks auto, korteri või maja. Abiellujate arv on piiratud. Kokku lubatakse seda teha 200 paaril ja arvata laseb, et need 200 suuremal või vähemal määral ka riigiladvikuga kuidagimoodi seotud on.   Laupäevane üleilmne koristuspäev toimub siingi. Reklaame selle kohta on kõikjal. Prügist veel niipalju, et parkides hakkavad silma neljavärvilised prügikastid. Sorteerimine pole küll popp aga küll ta ka siin levib. Teise päeva hommik viis  linna serva. Sinna kuhu on üles seatud ilmatu suur gloobus ja ekvaatori kohal ilutseb kiri – Groznõi maailma keskpunkt. See gloobus asub linnast väljaviiva kolme magistraali keskpunktis. Sealamas dirigeerib liikust politseink, kes hoidis rahulikul kulgemisel silma peal. Kui ma olin oma kohustuslikud pildid teinud otsustasin külastada venelaste suurimat ja eestlaste poolt armastatud supermarketit Lenta. See oli küll läheduses, kuid tee sinna viis suure-suure ringiga. Politseinik aimas mu soovi ja andis märku  et otse saab ka. Siit künkast alla ja prjamo mööda tühermaad. Eemal terendas kõrge võrkaed, mis võis minu arvates saada takistuseks. Tema selle peale, et aias on auk sees. Ja veel hoiatas ta– ärgu ma miinide otsa astugu. Miine e. kakahunnikuid  oli seal välul palju. Kuidas meed sinna tekkisid  jäi kohe arusaamatuks. Selgus saabus järgmistel päevadel ja sellest kirjutan hiljem.Kui aiani jõudsin selgus, et auk oli äraa parandatud. Politseinik oli mind oma valvsa plguga saatnud ja signaliseeris mulle taamalt kaht kätt ristipidi. See tähendas küsimust, kas läbipääs puudub. Mina sellepeale noogutasin. Seepeale läks mees oma ametiauto juurde avas pagaasniku ja tõmbas sealt välja automaati meenutava seadme. Ega ma eemalt ja esmalt hästi näind, mis see tegelikult on !!!  Mõtlesin, et hakkab aeda tulistama. Kui ta minuni jõudis, selgus, et tegemist oli pikavarreliste traadilõikamise kääridega Lõikas mulle aia terves tükis lahti ja muigas rahulolevalt – Budte dobrõ. (Olge lahked)  Korravalvurid on siin rahva teenimiseks arutasin ma endamisi. Moslemimaa ostukeskus Lenta on võrreldes teiste Venamaa omadega hoopis  erinev. Alkoholi müüakse ööpäevas ainult 2 tunni jooksul (H 8-10) Muuks ajaks pannakse see osakond kinni. Suurelt ja punasega on märgitud osakond, kus müüakse sealiha ja seda sisaldavaid tooteid. Minu üllatuseks oli seal päris palju inimesi. Maiuste osakonnas oli Kalevi shokolaad (tume kirss ja vaarikas ning valge maasikas) olemas. Samuti merekivid. Shokolaad maksis 99 Rub/ 100g 219 Rub 200g tahvel ja merekivid 129 Rub. Rublad jaga 80ga siis tuleb välja hind eurodes. Ega mina sealt suurt midagi ostnud. Kuna ilm oli palav ostsin 1L vee uhkes kandilises pudelis. Selline edeva välimusega ja kaugelt vaadates meenutas viinushkat. Kui ma siis oma ostuga välja jõudsin, kruvisin sellelt korgi maha ja kukkusin himuti kulistama. Natuke eemal seisis trobikond taksojuhte ja neil jäi ehmattusest suu lahti. Üks isegi pillas oma mobla maha. Hiljem uurides jäigi meestel mulje viinapudelist. Ja selline janu neid tummaks tegigi.Pärastpoole jõudsin veel Groznõi City kõrghoone katusele. 33 korruse kõrgusele helikopteri maandumisplatsile. Sissepääs 100 Rub ja ainus tingimus, et presidendi residentsi poole pildistada ega filmida ei tohi. Selle poole käsipuud olid värvitud punaseks. Keelu üleastumisel lubati alla visata………. Groznõis on nii, et mina oma välimusega üldisest massist väga ei erine (loe: suht sarnane tavavenelasest turistiga) See on pealinnades tavaline. Regiooni suuremates linnades on erinevaid rahvaid rohkem koos. Reetvateks elementideks on kaelas rippuv fotokas, seljakott ja heledamat värvi juuksed. Kui aparaat on kotis, siis keegi ei tülita. Rrinnal või tööasendis ,siis on kohe – kes, mis ja kuskohast. Groznõis oli enamasti minu päritolu esimene pakkumine  Moskva. Tegin 2 kiiret järeldust: 1. Peale Moskva kohalikud muid kohti ei tea 2. Moskvast käib kõige rohkem turiste. Kahe siinoldud päeva jooksul ei  hakkanud mulle silma ühtegi välisturisti. Turistikohtades sain jutule paljude ränduritega ja nemad olid tulnud kõikjalt üle Venemaa. Saa sa siis aru. Oma suhtlemiskogemuste põhjal olen pannud oma viibitud kohad nelja kategooriasse. Pealinn – tavaliselt kõige leigem huvi ränduri vastu. Suhtlemine küllaltki emotsioonitu. Suurlinna saginas puudub kohalikul igasugune huvi ümbritseva vastu. Tavaliselt ei saa pealinnas kõige õigemat pilti elu-olust, suhtumisest maailma asjadesse. Siin on tavliselt kõik rahul ja elul pole häda midagi. Teine – Kõik ülejäänud linnad, kus on ka turismimagnetid. Seal on kontakte kohalike või ränduritega rohkem. Kolmas – Väikelinnad/külad, kus on vähemalt üks turistikas. Siin on kohalike huvi sinu vastu suurem. Kus, kes ja mis on tavalised. Eesti kohta on igal ühel midagi öelda. Kes teab asukohta, kes on nõukaajal Eestis teeninud ja mõnel isegi isiklikud mälestused. Vanematel kadunud kirjasõbrad ammustest aegadest. Viimane – Täiesti tavaline linnake või küla. Mulle meeldib see tasand kõige enam. Tavaliselt satud sinna läbisõidul või oled suisa eksinud. Kõige toredam on kohalku esimene reaktsioon – Turist siin !!! Mis sa siia ära kaotasid ?? Suhtlemine siin pole pelgalt small-talk vaid saab ka muudel teemadel rääkida. Samuti poliitika ja religioon. Neid kaht püüan vältida. Pole mõtet rääkida teemadest, millest sa tegelikult midagi ei tea, puuduvad vaated või hoopiski vastanduvad vestluskaaslasega. Vaidlemine sel puhul on ebaaus, sest mina pean tegema seda võõrkeeles ja jään nii kui nii alla.